Elame ajal, mil automatiseeritus ja kiirus on muutunud igapäevaseks normiks. Selle taustal on käsitööna valminud esemetel säilinud oma eriline võlu. Käsitsi valmistatud keerulised detailid mõjuvad isiklikumalt näidates milleks inimene on oma oskuste ja kannatlikkusega tegelikult võimeline. Intarsia on üks neist tehnikatest, mis võimaldab luua silmapaistvat puidukunsti kuid mis nõuab aega, kannatlikkust ja täpsust. Protsess ise on ühtaegu väljakutsuv ja meditatiivne, pakkudes lõpuks sügavat rahulolu valminud tööst. Kui Pallase koolituskalendris jäi silma intarsia töötuba, tundsin, et soovin ka ise selle tehnika kohta rohkem teada saada ja õppida midagi uut.
Mis on intarsia?
Intarsia on sõna, mis kõlab korraga peenelt ja pisut salapäraselt. Tegemist on puidukunsti tehnikaga, kus erinevat toonides puidu- või spoonitükid lõigatakse täpselt sobituvateks kujunditeks ning liimitakse aluspinnale, moodustades mustri või pildi.
Spoonitöö ja puidust dekoratsioonide traditsioon ulatub tagasi Vana-Egiptusesse, kuid intarsia kui iseseisev tehnika kujunes välja keskajal ning saavutas oma kõrghetke 15. ja 16. sajandil Itaalias. Hiljem levis tehnika ka mujale Euroopasse: Saksamaale, Madalmaadesse ja Prantsusmaale, kus seda kohandati ja kombineeriti teiste dekoratiivvõtetega, näiteks marqueterie-ga. Ajalooliselt kasutati intarsiat eelkõige luksuslike interjööride ja mööbli kaunistamiseks, see oli märk meistri oskusest ning tellija staatuse sümbol. Tänapäeval on intarsia pigem nišitehnika, mida kasutatakse peamiselt dekoratiivsete väikevormide, kunstiesemete ja eritellimusmööbli valmistamisel.
Esimene kokkupuude intarsiaga
Kahepäevane kursus andis esmased teadmised ja praktilised oskused puidust tasapindade dekoreerimisel intarsia tehnikas. Iga osaleja sai valmistada enda kujundatud mustriga karbi. Töö algas kavandi ja šablooni loomisega, mille järgi hakati spoonist detaile spetsiaalse noaga välja lõikama.
Üsna kiiresti sai selgeks, et isegi lihtsam muster nõuab täpset kätt ja aega. Lõikamine, sobitamine, liimimine, iga etapp eeldas keskendumist ja kannatlikku tegutsemist. Geomeetrilised kujundid osutusid mõnevõrra lihtsamateks, voolavad ja orgaanilised vormid aga keerukamaks, sest spoon on habras ja piirab mõnevõrra liikumisvabadust. Erinevad puiduspoonid käitusid lõikamisel erinevalt, mõni allus tööriistale paremini, mõni oli märksa kapriissem.
Minu esialgne kavand osutus veidi liiga ambitsioonikaks ja tuli töö käigus märgatavalt lihtsustada. Valmistamisprotsess nõudis täielikku kohalolekut. Vaikselt pisikeste detailide kallal nokitsedes tekkis seisund, kus muule lihtsalt ei jäänud ruumi. See meenutas puidust puslet, kus iga tükk tuleb ise välja lõigata, sobitada ja viimistleda. Vaikne ja keskendunud töö mõjus omamoodi puhkuse ja meditatsioonina. Kui viimased tükid paika said ja karbid viimistlusvahendiga kaetud, muheles iga osaleja vaikses rahulolus.
Mida see kogemus mulle andis?
Töötuba tuletas meelde, kui oluline on aeg-ajalt tempo maha võtta ja keskenduda lihtsalt protsessile. Iga uus oskus avardab loomevõimalusi ja pakub ideid, mida saab edaspidi oma projektidesse põimida.
Neile, kes pole intarsiaga varem kokku puutunud, aga kelles tekkis katsetamissoov, soovitan kindlasti alustada lihtsama mustriga ja varuda piisavalt aega. See ei ole tehnika, millega saab mustri kiirustades lihtsalt kokku kleepida. Isegi kui lõpptulemus pole täiuslik, on kogu protsess hindamatu kogemus: see õpetab puidu tunnetamist, tööriistade käsitsemist ning spoonitükkide sobitamise nippe.
