Papjeemašeega puutusin esimest korda kokku kooliajal, kui seda tehnikat kunstitunnis tutvustati. Toona tundus see pigem paraja plätserdamisena ja päriselt ei võtnud vist keegi seda materjali kuigi tõsiselt. Ometi valmis just papjeemašeest koolinoorte moešõu Moekene jaoks lopergune, maost inspireeritud kübar ja kott. Pärast seda liikus õppeprogramm edasi uute tehnikate ja käsitöövõtete juurde ning papjeemašee kadus mu elust paljudeks aastateks.
Mis asi on papjeemašee?
Papjeemašee on sajandeid vana tehnika, mille juured ulatuvad Aasiasse, täpsemalt Hiinasse, ja mis on sealt edasi levinud Euroopasse. Aja jooksul on seda kasutatud nii tarbe- kui kunstiesemete loomisel.
Papjeemašee on ühtaegu nii materjal kui ka töövõte, mille abil valmistatakse ruumilisi objekte. Selle peamised koostisosad on paber ja liimaine. Sõltuvalt soovitud tulemusest lisatakse vahel kipsi või kangast, et suurendada kas tugevust või elastsust. Papjeemašee puhul kasutatakse üldjoontes kahte meetodit: kas segatakse paberist ja liimist ühtlane mass, millest saab voolida või pressida kolmemõõtmelisi vorme, või laotakse paberkihid vormile vaheldumisi liimiga. Mõlema meetodi tulemusel valmib tugev ja samas suhteliselt kerge objekt, mille vastupidavuse annab paberis sisalduv tselluloos. Just seetõttu kasutatakse papjeemašeed laialdaselt teatrites, filmitööstuses ja muuseumides rekvisiitide ning ajalooliste esemete jäljendite loomiseks.
Taaskohtumine tuttava tehnikaga
Viimase aasta jooksul olen papjeemašeed taasavastanud omal käel, katsetades ja proovides. Seekord lähenesin sellele teadlikumalt ja süsteemsemalt. Olen proovinud nii ajalehtede kihilist liimimist kui paberimassi valmistamist papist munakarpidest. Need kaks lähenemist annavad üsna erineva tulemuse: ajalehed jätavad kihilise ja pigem siledama pinna, samas kui paberimass võimaldab luua skulpturaalsemaid vorme ja mängida rohkem pinnatekstuuridega.
Papjeemašee suurim võlu seisnebki selle mitmekülgsuses. Sama tehnika ja materjaliga olen teinud lambikupleid, väiksemaid skulpturaalseid objekte ja jõuluehteid. See on väga mänguline protsess, kus ideed kipuvad tekkima kiiremini, kui jõuan neid teostada. Vormid võivad olla robustsed või õrnad, siledad või teadlikult tekstuursed. Ka viimistlus võimalusi on tohutult: värvipigmenti saab segada otse paberimassi sisse või oodata, kuni vorm on kuivanud, ning seejärel objekti lõigata, puurida, lihvida, värvida, kleepida ja/ või lakkida.
Teadlik valik
Olen teadlikult töötanud vanapaberi, peamiselt vanade ajalehtede ja munakarpidega. Ajalehed sobivad hästi kihilise papjeemašee jaoks, munakarbid aga paberimassi valmistamiseks. Kuna munakarp on sageli paberi taaskasutuse viimane ring ja sellest enam uut paberit ei toodeta, tundub nende kasutamine loovtöös eriti mõtestatud.
Leotan munakarbid vees, püreestan need massiks ning segan juurde PVA-liimi või kliistrit, veidi kartulijahu ja tilga õli. Tulemuseks on plastiline ja vastupidav materjal, mida saab vormida ja kuivatada vastavalt soovitud tulemusele.
Papjeemašee sobib hästi kokku minu sooviga anda uus otstarve materjalile, mis on oma esialgse eesmärgi täitnud. Vanast paberist saab midagi uut – mõnikord funktsionaalset, mõnikord lihtsalt ilusat. Tundub, et see tehnika jääb mu loomingusse veel kauaks, sest ideid on rohkem kui aega.
