Pinterestis leidub hulgaliselt kauneid „river table“ tüüpi laudu, kus läbipaistev vaik voolab loodusliku puidu vahel, moodustades omanäolise ja luksuslikult mõjuva sümbioosi. Neid fotosid vaadates süvenes ka minus soov epoksiidiga katsetada. Idee oli lihtne: kasutada ära üle jäänud puidutükid, valada nende vahele läbipaistev vaik ja kinnitada kogu asi vanade metalltorude peale. Tundus nagu väike projekt. Tegelikkus oli aga …  ütleme, et hariv.

Epoksiid, mis see üldse on?

Epoksiidvaik (või lihtsalt epoksiid) on kahekomponentne materjal, mis koosneb vaigust ja kõvendist. Kui need omavahel kokku segada, algab keemiline reaktsioon, mille tulemuseks on tugev ja vastupidav materjal. Epoksiidi kasutatakse laialdaselt nii tööstuses kui kodustes projektides. Seda valatakse tööpindadesse, kasutatakse kunstis, paranduste tegemiseks, põrandakatetes ja mööbli valmistamisel. Kui kõik läheb hästi, jääb epoksiid ilus, sile ja läbipaistev nagu klaas. Kuid selle saavutamiseks tuleb teada, mida teed. 

Katse ja eksituste rada

Tööga alustades olin täis entusiasmi. Tundus, et internetist leitud juhenditest piisab ja natuke improvisatsiooni kuulub ju loometöö juurde. Kuid nagu ikka, peitub saatan detailides.

Vormi tegin vanast kapiuksest, mille vooderdasin teibi ja silikooniga. Puidujupid lõikasin ühte laiusesse, lihvisin ja kinnitasin kahepoolse teibiga vormi põhja. Epoksiidisegu segasin kaasas olnud juhiste järgi. Kõik tundus sujuvat.

Esimene viga ilmnes kiiresti: vorm lekkis ja osa vaigust voolas külgedelt välja. Pärast kiiret koristust ja vormi parandamist proovisin uuesti. Aga siis tekkis uus probleem: mõned puidutükid hakkasid epoksiidis ujuma. Proovisin neid raskustega põhja suruda, aga kuna tükke oli üle 20, siis kõikide tükkide osas see hästi ei õnnestunud. 

Tahenemisel oli tulemuseks ebatasane plaat, kus osad puidujupid olid viltu. Lisaks oli lekkimise käigus osa vaigust valgunud vormi alla ja nüüd oli vorm keldri põranda külge kinni liimunud. Pärast pikka koristamist olin valmis projekti katkestama. 

Nii seisiski see plaat paar kuud lihtsalt niisama. Kuni lõpuks otsustasin jätkata ja asusin ebatasasusi maha lihvima. Kahjuks kadus lihvimisel vaigul läbipaistev läige ja pind muutus matiks, meenutades pigem halli plastikut. Kahtlesin juba tõsiselt, kas asi on üldse vaeva väärt. Kuid väikese uurimistöö järel otsustasin siiski veel viimast korda proovida. Lihvisin, poleerisin, lihvisin, poleerisin veel ja veel kuni pind hakkas läbi kumama ja läikis siidiselt. Metalltorud jalgadeks ja lõpuks oligi valmis! Mitte täiuslik, aga täiesti oma nägu. Oma vigade ja oma hingega.

Mida õppisin?

• Vorm peab olema hoolikalt valmistatud, kasutada tuleb materjali, mis ei ima epoksiidi ja kõik liitekohad tuleb korralikult silikooniga tihendada.
• Puit tuleb vormi külge korralikult kinnitada. Kui puit hakkab “ujuma”, on hiljem korrigeerimine keeruline. Alustuseks võiks proovida 1-2 puidu tükiga!
• Epoksiidisegu segades tuleb olla täpne ja järgida segamissuhet. Vale suhe vaigu ja kõvendi vahel võib põhjustada ebaühtlast kuivamist või kleepuvat pinda.
• Vaiku tuleks valada mitmes kihis. Korraga paksu kihi valamine võib põhjustada ülekuumenemist, mullikesi või hägusust.
• Lihvimine ja poleerimine on omaette kunst. Läbipaistvuse saavutamiseks peab alustama jämedast lihvpaberist ja liikuma järk-järgult peenemate poole. Lõpuks tuleks kasutada poleerimismasinat ja sobivat pastat.

Kui oled mõelnud epoksiidiga katsetamisele, siis soovin julget pealehakkamist aga soovitan ettevalmistustes olla hoolikas ja täpne.